Category Archives: Õpikeskkond ja -võrgustik

Ülesanne 4. 1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad

Valisin omale materjalide seast lugemiseks artikli liitreaalsusest.

Mis on liitseaalsus?

Wikipeedia ütleb, et iitreaalsus on reaalse keskkonna ja virtuaalse keskkonna kombineerimine. Artiklis defineeritakse liitreaalsust kui võimalust panna üheaegselt eksisteerima reaalse ja virtuaalse maailma objektid. Tundub väga põnev. Edasi lugedes jõudsin lõiguni, mis loetles nõudmisi seadmele, millega saaks liitreaalsust luua. Kooli kontekstis hakkasin mõtlema koheselt õpilaste seadmete peale.

  • Videokaamera olemasolu – see on olemas küll igas tänapäevases nutiseadmes.
  • Piisavalt mälu, et salvestada ja säilitada virtuaalseid objekte – see võib probleemiks osutuda, kuid on võimalik lahendada lisamälu soetamise või välise mälukaardiga.
  • Võimas protsessor, et kombineerida reaalseid ja virtuaalseid objekte ning kuvarežiimi 3D-simulatsioonide näitamiseks – õpilaste telefonid pole eriti võimsad.

Liitreaalsust on kasutatud erinevates tööstusharudes – varasemalt meditsiinis, lennunduses, turismis, robootikas, hiljem sotsiaalvõrgustikes ja hariduses. Liitreaalsuse kasutamine toetab kognitiivselt keerukate ülesannete õppimist. Näiteks kuidas teostada erinevaid keerulisi kirurgilisi protseduure või kuidas läbi viia tehnilisi lahendusi keerulisemates tööstusharudes.

Miks kasutada liitreaalsust hariduses?

  • Konstruktivistlik õppimine – kasutades liitreaalsuse loomist, saavad õpilased osaleda süvitsi ülesannete ja mõistete uurimises. Õpilased saavad luua sügavamaid ja kestvamaid seoseid oma teadmistes-
  • Situatiivne õppimine – autentne ja kontekstist õppimine on võimalik vaid reaalses keskkonnas ja liitreaalsus toob pärismaailma klassiruumi
  • Mänguline-õpe – liitreaalsuse süsteeme saab kasutada mängulises õppimises luues digitaalseid jutustusi, pannes õpilased erinevatesse rollidesse ning  pakkudes autentset olukorda. Mängides virtuaalses keskkonnas tekivad reaalses keskkonnas mängimiseks vajalikud oskused tihti lihtsamalt ja kergemalt .
  • Uurimuslik õpe – liitreaalsus pakub vahendeid, et uuringu analüüsiks elektrooniliselt andmeid koguda. Kui virtuaalsed mudeled asuvad reaalses kontekstis, siis on lihtne nendega  Kontekstikohastel teema juurde uuritud liitreaalsus toetab küsitlusandmete teavet.

Liitreaalsuse tehnoloogia areneb nii kiiresti, et hariduselu ei jõua sammu pidada. Artiklis oli nimetatud paljusid liitreaalsuse rakendusi. Nimetan siinkohal just hariduses kasutatavaid:

Live Butterflies  ja Alien Attac on mängulised liitreaalsuse rakendused.

Kõige enim on ilmselt kasutatud rakendusi nimega Aurasma, Layar ja Junaio. Nendest olen ise katsetanud Aurasmat, kuid selle tööriista õppimine ning sellest arusaamine ei ole lihtne. Nagu ka artiklis öeldi – liitreaalsuse rakendused on küllaltki keerulised. Selleks, et õpetajad hakkaksid neid oma töös kasutama, peaksid need olema arusaadavamad keskmisele pedagoogile. See oleks üks tuleviku arengusuundi.

Liitreaalsus tundub ülimalt põnev, kuid samas ka piisavalt keeruline. Kindlasti on see väga hea vahend erinevates teadusharudes keeruliste ametite õppimisel. Tänases koolisüsteemis  liitreaalsuse kasutamine on ilmselt pigem haruldane.

Kuidas mina kasutan mobiilseadmeid oma õppetöös?

Kui rääkida ameti seisukohalt, siis pean tunnistama, et ilmselt võiksin seda teha rohkem. Töötan koolis matemaatika- ja informaatikaõpetajana. Me ei räägi mitte arvutitest ja erinevate veebikeskkondade kasutamisest, sest kogu informaatika toimubki arvutis ja erinevates veebikeskkondades. Mille taha jääb siis mobiilseadme kasutamine? Põhjuseid on kaks:

Esimene ja kõige põhilisem põhjus on see, et meie koolil ei ole oma seadmeid (ei tahvleid ega ka nutitelefone) ja ainuvõimalik kasutusviis on VOSK. Minu kogemus näitab, et praktikas on VOSKil rohkem negatiivseid külgi kui positiivseid.

Positiivne:

  • Laps tunneb oma seaded ja teab kust midagi leida.
  • Laps hoiab oma seadet rohkem kui kooli seadet.

Negatiivne:

  • Kõikidel lastel pole oma seadet
  • Enamus lapsevanemad on pannud oma lapse telefonile peale piirangud uute äppide tõmbamise osas.
  • Õpetaja ei tunne kõiki seadmeid ja vajadusel ei oska last aidata.
  • Õpilaste telefonide akud on pidevalt tühjad või tühjaks saamas.

Meie kool on 6-klassiline. Arvan, et vanemates klassides õnnestuks VOSKi kasutamine paremini, kuna vanematel õpilastel on oma seade üldjuhul olemas ja ka töökorras.

Teine põhjus on, et kooli wifivõrgu kiirus. See on nii väike, et kui sellele taha ühendada juba 10 seadet, siis jookseb kõik kinni. Lootus on küll, et õige pea ühendatakse ära juba maasse kaevatud valguskaablid ja wifi kiirus peaks muutuma märkimisväärselt. Seni aga on olukord väga nutune.

Personaalses õppimises kasutan ma seni siiski rohkem arvutit kui mobiiltelefoni. Telefonis saan kiirelt reageerida meilivahetusele ja Facebooki sõnumitele. Hiljuti tõmbasin endale telefoni Pocket äppi, kuid lähemal uurimisel selgus, et telefonis seda siiski ekraani väiksuse tõttu kasutada ei saa. Artikkel ei mahu laiupidi ekraanile ja kiri on liiga väike. Pidevalt teksti nihutamine ja suurendamine on liiga tülikas. Oma lastele olen kõigile tõmmanud Quizlet rakenduse, millega on ülihea õppida võõrkeele sõnu. Muusikakoolis õppivatele tütardele on tõmmatud Metronome rakendus.

Mõtlesin pikalt, millisest rakendusest võiks pikemalt rääkida. Olen kasutanud päris mitut (Plickers – väga hea I kooliastmes, kuna ei eelda lapsel telefoni olemasolu; Socrative, Studyblue, Taskutark, Endomondo jne.) Lõpuks valisin välja minu arust kõige rohkem räägitud ja kasutatud rakenduse Kahoot.

Miks just Kahoot? Sellepärast, et see rakendus on minus tekitanud kõige rohkem emotsioone – nii negatiivseid kui ka positiivseid. See rakendus ei vaja kindlasti lähemat tutvustust, seetõttu räägin ma rohkem oma mõtetest. Esimesel kokkupuutel Kahoot rakendusega kuskil koolitusel tekkis täielik vau-efekt. Oli vaimustuses ja tormasin koju küsimustikku koostama ning kohe viisin ka lastega läbi. Loomulikult meeldis see ka lastele. Õpetajana hakkasin ma analüüsima kas ja kuidas see aitas kaasa õpitulemuste saavutamisele ja kui objektiivse tagasiside ma sain. Leidsin, et peale korraliku elevuse klassis midagi väärtuslikku ei toimunudki.

Kahoot rakenduse miinused on:

  • Küsimusele vastamine toimub aja peale ja igasugune aja peale tegutsemine lõpetab õpilase puhul ratsionaalse mõtlemise. Kuna tegu on võistlusmomendiga, siis pole vastuse puhul oluline õigsus, vaid vastamise kiirus. Mina õpetajana ei saanud mingit tagasisidet laste teadmiste kohta.
  • Vastata saab ainult ühe korra ja kiirustades kogemata puudutatud vastust (seda juhtub õpilastel liigagi tihti) enam parandada ei saa.

Lõpetasin päris pikaks ajaks Kahoot rakenduse kasutamise ja asendasin selle Socrative rakendusega, kus puudub ajaline piirang ja saa oma vastust enne ärasaatmist parandada.

Mingil hetkel hakkasin taas mõtlema Kahoodi peale, aga seekord teise külje pealt. Lasin lastel ise koostada küsimused. Andsin ette konkreetse teema ning reeglid küsimustiku koostamiseks. Nüüd pidi õpilane antud teema väga põhjalikult läbi töötama, et suuta esitada teistele küsimusi koos erinevate vastusevariantidega. Korralikult õppetööle lisandus ka mänguline osa. Kindlasti koostasid õpilased kahooti küsimusi motiveeritumalt  ja parema meelega kui lihtsalt vihikusse.

Eelmisel nädalal kasutasin informaatikatuunis „Interneti turvalisuse” teema  kordamise juures taaskord Kahoot rakendust nii, et koostasin ise küsimused. Kuid seekord ei pannud ma järgmist küsimust enne edasi, kui iga vastamise järgselt toimus analüüs – millised olid valed vastused, millised õiged, miks, too näiteid jne. Kui arutelu puhul kipuvad osad õpilased ära tüdinema ja sõnakamad on ikka ühed ja samad näod, siis Kahoodi abiga hoidsin terve klassi ärkvel ja arutlemine oli tavalisest aktiivsem.

Kasutatud kirjandus:

Liitseaalsus (kuupäev puudub). Wikipedia. Loetud 13. november 2016 aadressil https://et.wikipedia.org/wiki/Liitreaalsus

Bower, M., Howe, C., McCredie, N., Robinson, A., & Grover, D. (2014). Augmented Reality in education – cases, places and potentials. Educational Media International, 51(1), 1–15. http://doi.org/10.1080/09523987.2014.889400

Link ülesandele: https://opikeskkonnad.wordpress.com/2016/11/01/neljas-teema-11-arvutikasutus-ja-opikeskkondade-arengusuunad/

Ülesanne 3. Web 2,0 vahendid ja personaalne õpikeskkond

Esimene küsimus selle nädala ülesannet tegema hakates oli: mis on personaalne õpikeskkond?

Pata ja M. Laanpere ütlevad oma raamatus nii – personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Ka märgivad Pata ja Laanpere, et personaalne õpikeskkond hõlmab peale tehniliste vahendite ka kõiki instrumente, materjale ja inimressursse. Personaalne õpikeskkond on kogum, millele õppijal on juurdepääs antud ajahetkel, see on pidevas muutumisest, kuna inimene ise ja tema õpingute protsess on pidevas muutumises.

Teine küsimus, mis tekkis, oli: Mis on Web 2,0? Mul puuduvad igasugused isiklikud kogemused ja teadmised. Uurides internetist erinevaid kanaleid, tekkis Web 2,0 kohta arusaam. Web 2,0 on veebilehe disain, kus on võimalik omavaheline suhtlemine, koostöö erinevate võrgustike ja wikide kaudu, RSS kasutusvõimalus ning võimalus ühendada erinevat tarkvara ja kasutajaliideseid.

Lugesin läbi Stephen Downes’i poolt 2005 a. kirjutatud artikli. S. Downes kirjeldab oma artiklis, et sel ajahetkel toimus e-õpe pigem suletud õpihaldussüsteemides, milles toimus õppematerjalide jagamine ja  juurdepääs oli ainult õpilastel.

Meie ühiskond on kiires ja pidevas muutmises. Samuti muutuvad ka õppurid. Tänapäeva õppurid neelavad teavet väga kiiresti (pilte, videosid ja tekste mitmest allikast korraga), ootavad kohest tagasisidet, soovivad suhelda sõpradega kõrvalmajast või teisest maailma otsast ning pigem laevad materjali alla, kui jooksevad seda poodi ostma. Seetõttu vajas veebimaailm muutust.

Downes ütleb, et Web 2,0 tekkimine ei ole tehnoloogiline revolutsioon, vaid sotsiaalne revolutsioon. Selgituseks ütleb Downes, et Web 2,0 ei ole mitte tehnoloogiline hoiak, vaid võimalus kasutada tehniliselt ja sotsiaalselt avatud rakendusi ning teenuseid. S. Downes iseloomustab Web 2,0 kui „Read Web”-st (ainult lugemiseks) liikumist  „Read-Write Web”-ni (lugemiseks-kirjutamiseks). Parimad näited sellest, kuidas lugejad määravad veebilehe sisu on Youtube, Wikipeedia, Flickr.

Ka e-õppes on toimumas muutused. Suletud õpikeskkondadest liigutakse rohkem avatuse poole. S. Downes kirjutab, et suurenev trend on blogide kasutamine e-õppes. Kui siiani said õpilased arutada erinevaid teemasid ainult oma klassikaaslastega, siis nüüd saavad nad seda teha eakaaslastega kogu maailmast. Parimaks õpitulemuseks on see, et õpilased ei räägi oma vahel enam mängudest, mida nad mängivad, vaid sellest, kuidas nad oma õpinguid haldavad.

Selline avatud õppevorm ei piirdu ainult töökohal või koolis olles vaid saadab meid ka igapäevastes toimingutes. Nagu Downes ütleb: õppimine ja elamine ühinevad. Küsimus ei ole, kuidas õppida, vaid kuidas kasutada õpitut millegi uue loomiseks ja suhtlemiseks.

Mõned ülikoolis praegu kasutuselolevatest õpikeskkondadest võimaldavad paljusid Web 2,0 elemente, kuid nad on siiski suletud (st. juurdepääs on ainult õppuritel). Hajutatud arhitektuuriga õpikeskkondadest on Tallinna Ülikoolis kasutusel Dippler. Isiklikult puudub selle õpikeskkonnaga kokkupuude, seega ootan põnevusega järgmist loengut.

Teine pool kodutööst oli luua oma personaalse õpikeskkonna joonis. Minu õpikeskkond on võrreldes aastataguse perioodiga muutunud nagu öö ja päev. See on kindlasti tingitud ülikooli õpingute alustamisega, kuid ka minu sooviga teha oma tööd koolis kaasaegsemalt ning innovaatilisemalt.

personaalne-opikeskkond

Kasutatud kirjandus:

Pata, K., & Laanpere, M. (toim). (2009). Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Web 2,0. (kuupäev puudub). Wikipedia. Loetud 17. oktoober 2016 aadressil https://et.wikipedia.org/wiki/Veeb_2.0

Downes, S. (2005, oktoober). E-learning 2.0. eLearn Magazine. Loetud aadressil http://elearnmag.acm.org/featured.cfm?aid=1104968

Ülesande link:

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2016/10/12/kolmas-teema-hajutatud-arhitektuuriga-ja-personaalsed-opikeskkonnad/

Ülesanne 2. Õpihaldussüsteemid

Puutun erinevate õpihaldussüsteemidega esmakordselt kokku nüüd alles ülikoolis. Pole seni arutlenud nende negatiivse poole üle. Kõik, mis on uus ja innovaatiline koolis tundub esmapilgul huvitav ja positiivne.

Lugedes George Siemens`i ajaveebipostitust, hakkasin mõtlema ka vastapooluse peale.

Mis siis on õpihaldussüsteemide nõrkadeks kohtadeks?

Siemens on välja toonud sellised nõrgad kohad:

  1. LMS määrab kindlaks viisi, kuidas ma peame õpiülesandeid täitma. Kasutades struktureeritud tööriista, kaob ära loomulik suhtlus õpetaja ja õppija, õppija ja õppija ning õppija ja õppematerjalide vahel.
  2. Esialgu on alati õppijate seas palju segadust. Kõige keerulisem on õppijatele aru saada, kuidas süsteem töötab ja kust saada vajalikku informatsiooni. See segadus on tingitud sellest, et esiteks LMS üritab teha kõike – lihtsam vahend, mis täidab ühte ülesannet on lõppkasutajale arusaadavam. Ja teiseks on LMS õpihalduse vahend, mitte õpikeskkonna loomise vahend – suur rõhk on pandud sotsiaalsele poolele. LMS disain sõltub liiga palju sellest, mida administraator tahab või vajab.
  3. Suur, tsentraliseeritud, monostruktuurne vahend piirab võimalusi. Süsteem määrab väga palju ära, mida õpetaja peaks tegema. See peaks olema teistpidi – õpetaja vajaduse kõigepealt, alles siis süsteemi valikud.

Siemens`i veebipostitus on kirjutatud aastal 2004. Eelmise loengu slaididelt võis näha, et siis alles  hakkasid laialdasemalt kasutusele tulema avatud õpikeskkonnad nagu Moodle, WebCT jne. Täna kasutusel olevates avatud keskkondades on õpetajal rohkem võimalusi  siduda süsteemi külge erinevaid lihtsamaid vahendeid, millest õpilasel on kergem aru saada. Mõningates tänastes õpihaldussüsteemides on ka õppijal rohkem võimalusi  kujundada oma keskkond endale meeldivaks.

Samas olen ma nõus, et kui liiga suur osa õppeprotsessist toimub LMS-i vahendusel, siis kaob ära otsene ja loomulik suhtlemine, mis on ülioluline. G. Siemens`i kirjutisest oli mainitud fakti, et tegelikult õpib inimene ainult 20% klassiruumis ja ülejäänud õppimine toimub vaadeldes teisi õppijaid, küsides nõu, katse-eksitus meetodil ning lihtsalt koos õppides või töötades.

Nõus olen ma ka sellega, et õppijad on esialgu suures segaduses. Mida väiksemad lapsed, seda keerulisem on neil LMS-i struktuurist aru saada. Olen seda meelt, et LMS sobib õppeprotsessis kasutamiseks alles põhikooli 2. astmes ja keskkoolis. Põhikooli 1. astmes võiks õpilastega palju kasutada lihtsamais vahendeid, mis täidavad ühte funktsiooni, arendada nii nende digipädevust, mis hiljem võimaldab ka keerulisema struktuuriga süsteemidest paremini aru saada.

Õpikeskkonna peamine roll on motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks vajalikke võimalusi ning toetada püstitatud eesmärkide realiseerimist (Pata & Laanpere, 2009). Seega, LMS´i valides, peaks väga kriitiliselt mõtlema, kas konkreetne süsteem täidab seda rolli.

Vaatamata mõningatele puudustele on LMS õppeprotsessi olulisel kohal. Lineaarne ehk ühesuunaline teadmiste juhtimine ehk traditsiooniline klassiruumis töötamine ei tööta hästi meie infoküllases ühiskonnas. Isegi kui see töötab nii kaua kui õpilased on koolis, siis koolist lahkudes ja tööturule siirdudes ei suuda nad konkureerida ning nende tööjõudlus on vananenud. Palju lihtsam on jääda elukestvaks õppijaks, kui oled ühinenud õppe- või suhtlusvõrgustikuga (G. Siemens, 2004).

Tutvusin lähemalt Schoologi õpihaldussüsteemiga. Algus ei olnud kerge. Võttis paar päeva, et saaksin ennast korralikult kasutajaks registreerida. Esimeseks takistuskiviks oli see, et meie kooli polnud veel nimekirjas ja pidin päeva ootama, kui see sinna lisatakse. Teiseks häirivaks teguriks oli see, et kuna töötan alla 13-aastaste õpilastega, siis oli vajalik oma konto kinnitamine lisades pilt. See mul lõpuks ei õnnestunudki, kuna ükski pilt ei sobinud ja tagasi tuli alati vastu, et proovige uuesti. Sellest sammust võis ka mööda hiilida ja saab siiski tööd teha – proovisin oma poja peal.

Segavaks faktoriks oli ka see, et õpilased peavad liituma kasutades keerulist koodi. Kujutan juba ette, kuidas esialgu võtaks süsteemi sisenemine liigselt tunni aega.

Positiivset oli palju rohkem:

  1. Mulle väga meeldis võimalus, et ka lapsevanemad saavad lapse tegemistel silma peal hoida, õpetajaga suhelda ja kursis olla. Seda võimalust igal süsteemil pole.
  2. Kursuse loomine oli lihtne ja arusaadav.
  3. Väga palju erinevaid võimalusi luua ise küsimustikud – ülesanded, lisada linke ja faile.
  4. Võimalus siduda õpihaldussüsteemiga erinevaid lihtsamaid äppe, mis täidavad ainult ühte kindlat funktsiooni ja mis on õpilastele juba varasemast tuttavad.

Kuna õpetan lapsi 1.-6. klassini, siis on mõistlikum jääda vähemalt nooremate õpilastega lihtsamate vahendite juurde. Mõtlen tõsiselt, kas hakkan Schoology õpihaldussüsteemi esialgu kasutama oma aine põhiselt 5.-6. klassiga.

Kasutatud kirjandus:

Pata, K., & Laanpere, M. (toim). (2009). Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2016/09/26/teise-teema-kodutoo-opihaldussusteemid/

 

1. ülesanne: Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õppeprotsessis.

Valisin seekord lugemiseks Kai Pata & Mart Laanpere koosatud „Haridustehnoloogia käsiraamatu” leheküljed.

Mis siis on õpikeskkond? Õpikeskkond on reaalses elus või virtuaalses maailmas asuv keskkond, mis koondab endas teatud grupi õppijaid. Õpikeskkonna peamine roll on motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks vajalikke võimalusi ning toetada püstitatud eesmärkide realiseerimist (Pata & Laanpere, 2009).

Kui varem oli õpikeskkonna loojaks õpetaja, siis täna saame üha rohkem rääkida sellest, et õpikeskkonna loovad õppijad ise õpetaja juhendamisel. Õppijate endi loodud õpikeskkonnad muudavad ka õppeprotsessi tulemuslikumaks.

Õpikeskkonnad on ajas muutunud avatumaks. Õppijad saavad omavahel suhelda, arutleda, luua ja jagada materjale.

Suletud keskkonnad, mida täna koolides kasutatakse on näiteks e-kool, Stuudium ja VIKO. Need on kolmandate isikute poolt hallatavad õpikeskkonnad, kindla struktuuri ja piiratud ligipääsuga, puudub koostöö teiste süsteemidega. Suletud keskkonnas on võimalik teha ainult teatud kindlaid tegevusi.

Ise olen kokku puutunud E-kooliga, olles ise ka selle keskkonna administraator. Olen kokku puutunud selle keskkonna puudustega, mis seostuvad eelkõige sellega, et tihti jääb puudu võimalustest ja lahendustest seoses mõne õpilase individuaalsete vajadustega või kooli eripäradega.

Avatud keskkonnas seevastu on kogu kontroll selle looja käes. Avatud keskkond teeb koostööd teiste süsteemidega, kust on võimalik endale vajalikku infot või tööriistu tõmmata. Haldaja siseneb keskkonda parooliga, kuid materjalide lugemiseks ja kommenteerimiseks pääseb vabalt ligi. Avatud keskkond on suletud keskkonnast lihtsam ja paindlikum, seal saab paremini arvestada õppijate individuaalsete eripärade ja vajadustega.

See, kumb keskkondadest on parem, sõltub õppijatest ja nende eesmärkidest. Ka avatud keskkonnal on omad puudused. Toon siinkohal välja kolm põhilisemat avatud keskkonna eelist ja puudust:

Eelised

Puudused

Materjalid on kättesaadavad. Võimalik on saada kiiret tagasisidet oma tööle ja vastuseid küsimustele. Liiga palju informatsiooni ajab õppija segadusse. Peab oskama leida enda jaoks olulise ja vajaliku.
Erinevate tarkvaralahendustega tutvudes arenevad õppija digipädevused. Saab ise oma töövahendeid valida ja kujundada õpikeskkond endale sobivaks. Pakutakse välja liiga palju erinevaid tundmatuid vahendeid, milledega tutvumine on ajamahukas ja segadusseajav. Kiputakse rohkem tegelema välise külje kui sisuga.
Õppija õpib suures info hulgas orienteeruma ja erinevaid veebikeskkondi kasutama. Ühel hetkel võib mõni vahenditest muutuda tasuliseks või hoopis kaduda.

Arvan, et koolis, kus liigub väga palju delikaatseid isikuandmeid on sobivam suletud keskkond. See on turvalisem ja pole kõigile kättesaadav. Teine teema on ainepõhised õpikeskkonnad, mis kindlasti võiks olla avatud. Õppijad ise saaks omavahel suhelda, materjale jagada, õpetajalt kiiret tagasisidet küsida. Mulle tundub, et selliste avatud õpikeskkondade loomist saab kasutada pigem põhikooli viimastes klassides ja gümnaasiumis. Kuna õpetan ise 1.- 6. klassi õpilasi, siis pole õpikeskkonna loomise ega haldamisega siiani kokku puutunud. Võib-olla leian ülikooli õpingute jooksul õpikeskkonna, mida saaksin kasutada juba 5.-6. klassi õpilastega.

Viimasel ajal on hakatud rääkima personaalsest õpikeskkonnast. See on õppija enda loodud õpisüsteem, milles on nii tarkvaralisi vahendeid kui ka seadmeid, materjale ja inimressursse, mida õppija õppeprotsessis kasutab. Õppija ise loob, haldab ja kontrollib oma personaalset õpikeskkonda. Ühte õpikeskkonda on võimalik ühendada nii töö kui eraelulised tegevused. Personaalset õpikeskkonda saab alati vastavalt vajadusele muuta või ka ära kustutada. Iga keskkond on erinevat nägu, vastavalt õppija eelistustele, ootustele ja arengule.

Eelnevat isiklikku kokkupuudet mul varem personaalsete õpikeskkondadega pole. Olen mõtteid mõlgutanud, et võiks luua endale personaalse õpikeskkonna kasutades veebikeskkonda www.livebinders.com, kuhu saaks koondada oma koolitustel õpitud materjalid ja ainetundides kasutatavad materjalid. Mingil hetkel ma isegi alustasin sellega, kuid ajapuudusel jäi asi poolikuks.

Üheks võimaluseks oma elu lihtsamaks teha ja aega kokku hoida on kasutada vookogu – erinevate huvitavate teemade kokkukogumist ühele veebipõhisele või arvutipõhisele lehele. Endale ma sellist vookogu loonud pole, kuid tundub, et see oleks päris mõistlik lahendus, millega jääb ära erinevatel veebilehitsejatel sirvimine ja pääseb ka tüütust reklaamist.

Ka koolisüsteemis on võimalik vookogusid kasutada. Eelmisel aastal kasutasin Google süsteemis Bloggerit 5.-6. klassi kirjanduse tundides. Õpilaste blogid olid nähtavad mulle ja ka teistele kaasõpilastele. Postitasin ülesande, mille vastuse siis õpilased pidid oma blogisse postitama.

Lugedes ja mõeldes õpikeskkondade peale arvan, et igas suuremas koolis oleks vaga vajalik avatud õpikeskkonna loomine. See parandaks kindlasti infoliikumise kiirust, võimaldaks õpetajatel materjale omavahel vahetada ilma paberit ja printeri kasutuseta ja tähtis on ka võimalus arutleda omavahel erinevate probleemide või küsimuste üle, mida igapäevases töös tihti ette tuleb. Nii ei jää õpetaja kunagi üksi oma murega ja tunneb kogukonna toetust selgemini.

Kasutatud kirjandus:

Pata, K., & Laanpere, M. (toim). (2009). Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2016/09/12/esimene-teema-opikeskkonna-ja-vorgustiku-roll-opiprotsessis/

Õpileping

ÕPILEPING

Teema:

Aines õpikeskkonnad ja –võrgustikud huvitavad mind kõige enam selliste õppekeskkondadega tutvumine, mida saab rakendada koolides nii õpilaste kui õpetajate võrgustiku loomisel. Kuna töötan väikeses koolis, kus igal ainel on oma õpetaja ja materjalide jagamise vajadus puudub, siis huvitavad mind enam õpikeskkonnad, milles saavad õpilased oma töid esitada ja teistega jagada.

Eesmärgid

  • Tutvuda võimalikult palju erinevate koolidele mõeldud õpikeskkondadega.
  • Leida enda jaoks vähemalt 2 õpikeskkonda, mida saaksin oma kooli õpetajatele tutvustada.
  • Võtta sobiv õpikeskkond kasutusele oma koolis juhul, kui ka teistele see sobib.

Strateegiad

  • Kontakttundides kohal käimine;
  • Õppeaine ülesannete tähtajaline esitamine;
  • Teiste kursuslaste tööde lugemine ja neist huvitava ning vajaliku leidmine;
  • Ise erinevate õpikeskkondade katsetamine ja proovimine kasutades ka teiste kursuslaste kogemusi;

Vahendid

  • Õppejõudude postitatud materjalid;
  • Teiste kaaskursuslaste blogipostitused;
  • Iseseisvalt leitud huvitav materjal.

Hindamine

Olen oma eesmärgi täitnud, kui olen kodutööd esitanud tähtaegselt ja jõudnud lugeda enamuse kursuslaste postitusi. Olen tutvunud ja katsetanud üle 2 õpikeskkonna ja leidnud nende hulgast sobiva oma koolile. Olen sobivaid keskkondi tutvustanud oma kooli teistele õpetajatele ja kuulanud ära nende arvamuse.

Reflektsioon

Kursuse lõpus.